Pärast aastaid rändava meistrina Kesk-Euroopas naasis Wilhelm Jordan Kopenhaagenisse ja avas oma kammipoe. Ettevõtmine ei toonud siiski piisavalt sissetulekut ning 1837. aastal kolis ta koos kahe kaaslasega Christianiasse — tänapäeva Oslosse — otsima uusi võimalusi. 5. augustil 1837 asutasid nad tagasihoidliku kammivalmistamise ettevõtte, millest on tänaseks kasvanud üks Euroopa juhtivaid harjatehaseid.

Samal ajal taotles Wilhelm Jordan Norra kodakondsust, mille ta sai 19. jaanuaril 1838. Lisaks anti talle Christianias meistrikammimeistri staatus. Mõne aasta jooksul oli tema ettevõte tugevalt kanda kinnitanud ning tänu kasvavale majandusele otsustas ta investeerida kinnisvarasse Skippergateni tänaval, luues tugeva aluse ettevõtte edasiseks arenguks.

aastal märkas Wilhelm Jordan uut võimalust — Christianias puudus kohalik harjameister. Kuigi tal puudus varasem kogemus harjade valmistamisel, sõitis ta taas Hamburgi, kus leidis oskuslikke meistreid, kes koos peredega Christianiasse kolisid. Nii sai alguse Jordani harjatootmine, mis aitas ettevõttel kiiresti kasvada.

aastal tabas Christianiat suur tulekahju, mis hävitas suure osa linnast. Linna taastamine lõi suure nõudluse kvaliteetse välismaise puidu järele. Taas nägi Wilhelm Jordan võimalust ning tõi Hamburgist kõrgekvaliteedilist puitu, peamiselt mahagonit. Sellest sai alguse ettevõtte uus tegevussuund — väärispuidu ja spooni tootmine.

Wilhelm Jordan suri 19. märtsil 1879, jättes endast maha eduka ettevõtte ja tugeva pärandi. Tema vanim poeg Fredrik William Jordan jätkas ettevõtte arendamist ajal, mil tööstusrevolutsioon tõi tootmisse aurujõu ja uued masinad. Harjade valmistamine jäi siiski veel pikaks ajaks käsitööks.

aastatel hakati Euroopas kasutama uut tüüpi piassava-harjaseid, mis olid algselt pärit Ameerika Ühendriikidest. Fredrik W. Jordan nägi selles võimalust ning tõi Taanist Christianiasse spetsialisti Carl Jeppeseni, kes alustas piassava-harjade tootmist. Lisaks ettevõtlusele mängis Jeppesen olulist rolli Norra poliitikas ja ühiskonnaelus, jättes püsiva jälje nii Oslo kui kogu Norra ajalukku.